E-R 10.00 – 18.00
L 10.00 – 14.00
Tähe 18, Tartu
Tel. 7344-035
Kulla ladinakeelne nimetus aurum on sabiinikeelset päritolu: aurum tähendab koidusära. Eesti sõna “kuld” pärineb germaani keeltest, selle algupäraks on alggermaani *gulþą ja algindoeuroopa *ghel (‘kollane/roheline’).
Levimuselt on kuld haruldane metall. Ajalooliselt on välja kujunenud peamiselt kaks kulla funktsiooni: raha ja ehete valmistamise materjal. Alates ürgajast on kuld olnud ehtemetall ning kuna seda leidub looduses harva, siis sümboliseerib kuld rikkust ja selle kaudu ka võimu. Umbes kaks ja pool tuhat aastat tagasi hakkas kuld kandma raha funktsiooni. Ajalooliselt oli Lüüdia kuningas Kroisos 6. sajandil eKr esimene valitseja, kes hakkas vermima kuldmünte. Need mündid olid suure kullasisaldusega (98%).
Kullastandard on olnud monetaarpoliitika aluseks läbi ajaloo. Viimasena loobusid kullastandardist 1932. aastal pärast suurt depressiooni Ameerika Ühendriigid. Enamik Euroopa riike heitis kullastandardi kõrvale pärast Esimest maailmasõda, kuna suuri sõjast tingitud võlgu ei suudetud kullana tagastada.
Puhas kuld ei oksüdeeru hapnikus ega vees, tänu sellele säilib kulla kollane värvus ja läige. Keemiliselt on kuld 11. (ehk IB-) rühma 6. perioodi d-ploki element. Normaaltingimustes on kuld üks inertsemaid elemente. Seetõttu esineb kulda tihti puhtal kujul kamakatena, teradena kivides, kullasoontes või jõesettes. Harvem leidub kulda ka ühendites, näiteks telluuriga.